Slacklining
Vaata, kuidas Jaan Roose iidsete Kasahstani mägede vahel slackline’ib
Jaan Roose on slackline’i viinud kohtadesse, kus ükski teine inimene sellele ei mõtlekski. Seda ka sel korral. Pane vaim valmis, see vaade võtab sind hingetuks.
Osa sellest loost
Üllatame täna sind millegagi, mida iga päev ei kindlasti ei kohta: 500 meetri pikkune slackline kahe mäe vahel, mis kulgeb 100 meetri kõrgusel üle iidse ookeani. See paik on Boszhira, Kasahstanis. Boszhira tähendab tõlkes "halli maad", aga fotod räägivad enda eest ja viimane sõna mida selle paiga kohta kasutada on igav.
Jaan Roose
© Victor Magdeyev/Red Bull Content Pool
Seekordne seiklus viis Jaan Roose täiesti uuele territooriumile - Kasahstani läänepiirile, 160 kilomeetri kaugusele Kaspia merest. Sealt leiamegi "kihvad", kuhu külge Roose oma slackline'i kinnitas ja mille vahel ta peale pikka ettevalmistust kõndis.
Jaan Roose
© Victor Magdeyev/Red Bull Content Pool
Jaan, kust tuli mõte sellises kohas slackline püsti panna?
Mulle saadeti pilte Kasahstani erinevatest paikadest, millest üks koht nimega Boszhira meenutas pigem NASA tehtud fotosid teiselt planeedilt. Täiesti ebamaise vaatega koht, kuhu pole kerge pääseda. Ma ei olnud kunagi sellest kohast kuulnud, veel vähem seda näinud. Idee oli teha midagi sportlikku iidses kohas. Fotosid vaadates oli koheselt selge, et highline seal on paras pähkel ja seepärast tuleks varakult käsile võtta.
Millal Sulle see mõte esimest korda tuli?
2020. aastal tekkisid esimesed mõtted ja väikesed sammud selle projekti suunas ehk kokku julgelt üle 2 aasta tagasi. Sellise keerulise projekti puhul on pikk planeerimise aeg väga oluline ja vajalik.
Kaua võttis projekti planeerimine aega?
Koos teostusega võttis planeerimine aega poolteist aastat. Esmalt oli oluline teha koha põhjalik ülevaatus. Tegelikult toimus mitme koha kontrollimine, aga Boszhira oli neist kõige kaugem ja võimsam. Mangistau iidsel maastikul oli veel mitmeid variante, kuid valisime kõige ikoonilisema.
Kasahstani pealinnast tuli lennata riigi teise otsa, võtta maasturid, giidid, panna üles telkla ning sõita 300 km keerulisel maastikul. Riiki sisenemiseks oli vaja eriluba ja viisat. Käisin alguses kolm korda saatkonnas ja lõpuks toimusid poliitilised muutused ning kadus viisa nõue. Peale viisanõude kadumist sai kogu projekt suurema hoo sisse.
Jaan Roose
© Victor Magdeyev
Kuidas Sa selle projekti jaoks treenisid?
Mul kodus ei ole võimalik harjutada nii pika vahemaa läbimist ja tuleb leppida veidi lühemaga (maksimaalselt kuni 80m). Lühikeste vahemaade kõndimist saab keerulisemaks muuta ja seeläbi treenida ennast pikemateks, raskemateks liinideks. Minu trenniliinid on tavapärasest kaalult raskemad ja seepärast ei ole nendel kõndimine lihtne, kuid trenni mõttes on see huvitav. Lisades siia keerulisemad ilmastikutingimused ja ongi trenn juba oluliselt raskem.
Treenimine on ainult üks osa ettevalmistusest sellise projekti puhul. Muus osas tuleb läbi mõelda ja hankida kogu vajalik varustus ning paika panna täpsem tegevuskava.
Jaan Roose
© Victor Magdeyev
Kes sind aitasid?
Meil olid tiimis kohaliku Red Bull kontorinimesed, kaljuronijad, ekstreemmatka giidid, autojuhid, kaks filmigruppi, kokad, kostümeerijad, kiirabibrigaad. Kogu meeskond panustas meeletult. Vaatamata, et meil olid erinevad osakonnad, siis sellisel projektil on iga liige nagu orkester, kes täidab vajadusel mitut ülesannet. Tuli tassida tonnide viisi kive, lapata kilomeetrite viisi köisi, ehitada telkla. Autojuhid vedasid meid ühest punktist teise ja vastutasid ka söögi valmistamise eest. Veetsime kokku 4 päeva 40+ kraadises kuumuse päikese all.
Mis teeb selle projekti eriliseks?
Projekti muutis minu jaoks eriliseks eelkõige asukoht, karmid tingimused ja tiim, kes talus selliseid olusid. Asukohaks oli iidne Tethyse ookeani põhi. Ringi jalutades leiab sealt hulganisti fossiile.
Sinna ei ole võimalik sõita tavalise autoga. Meie kõik maasturid olid ümberehitatud mudelid, et läbida taolist maastikku. Kõik tuleb varem hoolikalt läbi mõelda enne kui sinna kohale minna. Kui peaks varustuses puudus tekkima, siis läheduses pole ühtegi poodi ja tuleb sõita tunde, et midagi juurde hankida. Meil ei olnud mobiilevi, et isegi tavalist sõnumit saata. Lähim asula oli pooleteise tunni sõidu kaugusel. Peale jõhkra kuumuse oli seal ka tugev tuul. Meil vedas slackline paigaldamisega ja seejärel läbimisega. Pärast kahepäevast paigaldamist saime liini kinnitatud alles pimedas kui tõusis tugev tuul. Tuul ei lubanud meil kaks päeva liinile minna ja pidime kannatama. Viimase päeva hommikul kell 4 otsustasime alustada mäkketõusu, et esimeste päikesekiirtega jälgida võimalikku tuule muutust.
See tuulevaikne hetk tekkiski! Kaks tundi vaikust, mida kogu tiim oodanud oli. See andis meile piisavalt aega, et ma jõuaksin läbida slackline puhtalt.
Slackline pikkus oli 500m ja liini kõrgus ~100m (kaljude kõrgus 200m).
Kuidas toimus slacklinei üles seadmine?
Slackline paigaldamine oli planeeritud ja teostatud selliselt, et keskkonnale liiga ei teeks. Ei mingit puurimist ega vaiade rammimist. Igasugune pinnase lõhkumine ei tulnud kõne allagi. See tähendas, et üksikul kaljul (kus ei olnud enne meid inimjalg veel kunagi astunud) pidime tehniliselt kogu kalju köitega ümber kinnitama ja teravamad kivid kaitsma pehmendusega.
Ja suurele kaljule tassiti kohale paar tonni kive, millest tegime raskused slacki kinnitamiseks. Liinide kinnitamiseks tuli esmalt saada üles 200m kõrgusele kaljule, mis seisab üksikult ja kuhu ei saa ronida isegi kaljuvarustusega, sest seinad ei ole piisavalt tugevad ankurdamiseks. Kasutasime drooni abi, et vajalikud köied üles saada ning luua juba mööda köit ronitav lahendus kaljuronijate jaoks. Seejärel tassisime kahe kalju vahele hulga nööri turnides mööda järsku nõlva. Päike loojus seal vara ja lõpetasime slackline liini köitega üles tõmbamise tähistaeva valguses. Niisuguse slackline-i paigaldamine on minu jaoks suurem katsumus kui sellel kõndimine. Kõndimine on kogu protsessist minu jaoks mentaalselt kõige rahulikum osa.
Osa sellest loost